Eestis on teatavasti kolm oma hobusetõugu: eesti (maa)hobune, tori hobune ja eesti raskeveohobune. Nendest kolmest tõust on meil kõige rohkem kokkupuuteid muidugi eesti hobustega – eriti, kuna asume Eesti läänerannikul (varem Hiiumaal) – aga eesti raskeveohobune on tõug, mis meeldib meile kõige rohkem. Meil plaanis hakata neid ka ise kasvatama.
Kui ma hakkasin kirjutama hobusetõugude kirjeldusi lehele Estonian-Horses.com, sain ma tuttavaks Alisaga (Facebookis). Ta oli väga toredasti nõus mind info ja fotodega aitama ja tänu sellele sai eesti raskeveohobuste artikkel palju parem. Mõni aeg hiljem märkas Alisa, et me käime mööda maad ja näitame oma Barefooti sadulaid. Ta kutsus meid ka Vitsikule, et proovida Barefooti sadulat eesti raskeveohobuse selga.
Tegelikult on nii, et testsadulaid meil alati ei ole. Loodetavasti on neid tulevikus rohkem, aga seni on ikka olnud nii, et kui meil ka mõni kasutatud sadul ka on, tahab keegi selle ära osta ja mul on raske sellest keelduda. Kui Alisa mind Vitsikule kutsus, oli mul testsadulaid ainult üks: „London”. Sellest hoolimata võtsime me Annikaga sõidu Ida-Virumaale hea meelega ette, sest tore oli Alisaga ja tema sõbrannade Tatjana ja Lizaga tuttavaks saada ning mis peamine – näha seda suurt eesti raskeveohobuste karja. Selle karja eest hoolitsevad igapäevaselt Alisa ja Tatjana. Lizal aga on endal raskeveohobune ja talle meeldib selle suure karja juures aega veeta ja teisi naisi karja eest hoolitsemisega aidata.
Me proovisime „Londonit” siis eesti raskeveohobuse selga ja tulemus oli üllatavalt hea. Liza ootas sel ajal last, nii et ta ei tahtnud sadulat palju proovida, aga tema esmamulje oli piisavalt hea, et olla sadulast huvitatud. Leppisime kokku, et nad võivad sadulat mõnda aega kasutada ja siis ära osta, kui see hakkab neile meeldima. Neile hakkas see meeldima! Tuli välja, et „London” töötab eesti raskeveohobuse seljas väga hästi. (Mul oli hea meel teatada sellest ka Barefooti peakontorisse Saksamaal. Lõpuks ometi oli mul öelda neile midagi, mida nad varem ei teadnud. 🙂 )
Käisime ka karja vaatamas. See oli unustamatu kogemus. See on kõige suurem raskeveohobuste kari, üldse. Kui jõudsime karjamaale, nägime kaugelt u. 130 ägedat looma rohtu söömas. Ja siis hakkasid nad meie poole jooksma. Maa hakkas värisema ja siis nad jõudsid kohale. Nad olid nagu dinosaurused! 🙂 Me olime Hiiumaal oma eesti (maa)hobustega nii harjunud, et need palju suuremad raskeveohobused tundusid nagu tõelised hiiglased.
Nad on ka mitmekülgsed. Nende aretuse eesmärk oli esialgu muidugi raskevedu, aga tänapäeval kasutatakse neid palju ka ratsutamiseks. Nende sõit on sujuv ja mugav. See kari, millega Alisa ja Tatjana töötavad, kuulub Andres Suppile, kes on legendaarne eesti hobusekasvataja. Kui tahad selle karja ja nende toredate inimeste tegemistel silma peal hoida, võid seda teha nende Facebooki grupi abil.
